Muuseumide kogudesse kuulub väärtuslik osa Eesti kultuuripärandist, mida muuseumid hoiavad, uurivad ja vahendavad, tagades nii Eesti kultuuri säilimise, selle järjepidevuse kui ka arengu.
Kõigis Eesti muuseumides (neid on 170) on kokku 7,1 miljonit museaali, millest 4,6 miljonit kuuluvad riigile. Muuseumides on eksponeeritud vaid väike osa kogudest, 96% muuseumikogudest paikneb hoidlates. 2/3 neist on praegu tingimustes, kus ei ole tagatud nende pikaajaline säilimine.
Ruumipuuduse tõttu on paljud muuseumid kogude täiendamise pausile pannud. Ei saa koguda seda , mida ei suudeta säilitada. Nii tekivad meie ühises kultuurimälus lüngad.
Eesti kõige olulisem keskne muuseumide konserveerimiskeskus asub praegu Tallinna vanalinnas. Hoones, kus on suur ruumikitsikus ja puuduvad tänapäevased töötingimused.
Kui me ei paranda muuseumide hoiustamistingimusi ega loo kultuuripärandi konservaatoritele tänapäevast töökeskkonda, on Eesti jaoks hindamatute kultuuriväärtuste säilimine ohus.
Pärandihoidla põhiülesanne on tagada riiklike muuseumikogude pikaajaline säilimine, pärandi korrashoid ja huvilistele võimalus sellega tutvuda.
Pärandihoidla on konserveerimis-, digiteerimis- ja säilituskeskus, mis koondab erialaseid teadmisi ja oskusi kultuuripärandi korrastamiseks ja pikaajaliseks hoidmiseks ning pakub muuseumidele konserveerimise, digiteerimise, hoiustamise ja säilitamisega seotud teenuseid.
Pärandihoidlas hakkaksid hoiustama oma kogusid 24 riigimuuseumi ja riigi asutatud sihtasutuse muuseumi, mis asuvad mitmel pool üle Eesti. Pärandihoidla teenuste vastu on huvi tundnud ka Tartu Ülikooli muuseumid, Tartu linnamuuseum ja mitmed teised.
2018. aastal Kultuuriministeeriumi juhtimisel läbi viidud uuring näitas, et kultuuriväärtuste pikaajalise säilitamise nõuetele vastas Kultuuriministeeriumi haldusalas olevate riigimuuseumide ja sihtasutuste muuseumide hoidlapinnast 43%.
Tänapäevastele nõuetele vastavad spetsiaalselt hoidlateks ehitatud ruumid on ainult Eesti Rahva Muuseumi uues hoones (Raadil), Kumu Kunstimuuseumis ja Eesti Ajaloomuuseumi uues hoidlas (Maarjamäel). Enamikus muuseumides hoitakse aga kogusid hoidlateks ümber kohandatud ruumides ja hoonetes, kus ei ole võimalik luua museaalide pikaajalist säilimist tagavaid tingimusi. Üsna sageli ei ladustata museaale isegi mitte hoidlates, vaid selleks hädapäraselt kohandatud ruumides või hoonetes, kus ei ole tagatud tuleohutus ega esemete füüsiline turvalisus, rääkimata sobilikust keskkonnast.
Suur probleem on ka ruumipuudus. Hoidlaruumid on üle koormatud, museaalid on paigutatud liiga tihedasti, sageli üksteise peale. Neid on keeruline hoidlast välja tuua. Seetõttu on oluliselt piiratud huviliste juurdepääs kogudes olevatele kultuuriloolistele esemetele, samuti on takistatud pärandi kasutamine ja tutvustamine.
Perioodiliselt läbiviidav olukorra kaardistus on näidanud, et need olud ei ole aja jooksul märkimisväärselt paranenud.
Vajame energiatõhusat, tänapäevaste töötingimustega ja museaalide pikaajalist säilimist tagava keskkonnaga konserveerimis- ja hoidlakeskust.
Pärandihoidlas hakatakse museaale hoiustama ühiselt ja materjalipõhiselt. See tähendab, et ühes hoidlaruumis on eri muuseumide kogudesse kuuluvad puitesemed, teises ruumis on eri muuseumide maalid, kolmandas hõbeaarded või relvad jne. See võimaldab optimaalsete kuludega luua sobilikud säilitamistingimused erisugusest materjalist esemetele. Loodav keskkond peab energiatõhusalt ja jätkusuutlikult tagama muuseaalide pikaajalise säilimise.
Oluline on koondada pärandihoidlasse professionaalne säilitamis-, konserveerimis- ja digiteerimispädevus, mis võimaldaks parandada kogude hooldamise kvaliteeti ning vähendada nende hooldamiseks ja säilitamiseks vajaminevat resurssi.
Praegu on nüüdisaegsete töötingimustega konserveerimis- ja restaureerimislaborid olemas Kumu Kunstimuuseumis ja Eesti Rahva Muuseumis. Mitmes suures muuseumis on ametis ka eri valdkondade konservaatorid, kelle peamine ülesanne on museaalide konserveerimine ning nende nõuetekohane eksponeerimine ja hoiustamine. Enamikule muuseumidele pakub konserveerimisteenust SA Eesti Vabaõhumuuseumi koosseisus tegutsev digiteerimis- ja konserveerimiskeskus Kanut. Kuid see ei suuda pakkuda teenust vajaminevas mahus, kuna ruumipuudus on suur ning töötingimused ei vasta nõuetele ja on kohati lausa halvad.
Museaalide säilitamise teenuse analüüsi tulemusel leiti, et kõige efektiivsem oleks ehitada kaks hoonet ‒ üks Põhja- ja teine Lõuna-Eestisse, sest pärandihoidla teenindaks muuseume üle Eesti. Kolmas hoidla on kavas rajada Hiiumaale, kuna sealsete museaalide transportimine mandril asuvasse keskusesse oleks keeruline ja takistaks kogudega töötamist. Saaremaa puhul on lahendatud probleem Rahvusarhiivi endise hoidla kasutuselevõtuga 2017. aastal.
Kuna Põhja-Eesti ja Tallinna piirkonnas asub suurem arv hoidlaruume vajavaid muuseume, siis tulekski suurem hoone koos hoidlaruumide ning konserveerimis- ja digiteerimiskeskusega rajada Põhja-Eestisse. Lõuna-Eestisse oleks otstarbekas kavandada ainult hoidla ning ennetava konserveerimise ruumid.
Pärandihoidla kogupindala (hõlmab hoidlat, kompetentsikeskust ja muid ruume) oleks Põhja-Eesti hoones 20 500 m2, millest konserveerimiskeskus hõlmaks ligi 5200 m2, ning Lõuna-Eesti hoones 12 000 m2. Hiiumaa hoidla pindalaks on kavandatud 770 m2. Hooneid planeerides tuleb arvestada ka tulevikus tekkida võiva laienemisvajadusega, selleks on arvestatud umbes 5000 m2.
Viimastel kümnenditel on maailmas pööratud üha suuremat tähelepanu muuseumihoidlate energiatõhususele ja jätkusuutlikkusele, samas tagades kõik tingimused kultuuriväärtuste pikaajaliseks säilitamiseks. Üha sagedamini otsivad muuseumid lahendusi üheskoos, kuna sedasi on praktilisem ja ökonoomsem.
Hoidlaprobleemide lahendamisel on heaks eeskujuks Taani muuseumide tegevus. Vejles ja Ribes rajatud ühishoidlad koos konserveerimiskeskustega on eeskujulikud näited energiatõhusatest ja jätkusuutlikest hoidlatest.
Eeskujuks on ka Hollandi Rijksmuseum, kelle eestvedamisel valmis Hollandi Kollektsioonikeskus, kus hoiustatakse nelja institutsiooni ‒ Paleis Het Loo, Hollandi Vabaõhumuuseumi (Nederlands Openluchtmuseum), Riikliku Kunsti- ja Ajaloomuuseumi (Rijksmuseum) ning Hollandi Kultuuripärandi Ameti (Rijksdienst voor het Cultureel Erfgoed) ‒ kogusid. Sealgi hoiustatakse museaale materjalipõhiselt.
Ühiste hoiustamisvõimaluste kasuks on otsustanud ka meie lähinaabrid Lätis, Soomes ja Rootsis.
Hoidlahoonete valmimine sõltub riigieelarve võimalustest ning üldistest majandusoludest. Pärandihoidla rajamine on pikk protsess, mis kestab vähemalt seitse aastat alates rahastusotsuse tegemisest. Seni veel konkreetset pärandihoidla rajamise rahastamise otsust tehtud ei ole.
Pärandihoidla hoonete kavandamisel ja lahenduste valimisel pöörame suurt tähelepanu hoonete ehitusmaksumusele ja hilisematele ülalpidamiskuludele, otsides kavandamise käigus kõige jätkusuutlikumaid ja energiatõhusamaid lahendusi.
Pärandihoidlate võimalik ehitusmaksumus koosneb hoonete projekteerimise ja ehitamise maksumusest, sisustuse maksumusest ning hoonete rajamist korraldava Riigi Kinnisvara AS-i projektijuhtimistasust. Peale selle tuleb pärandihoidla loomisel arvestada museaalide kolimise ja korrastamisega seotud kuludega ning kolimise ajal topelt hoidlapindade ülalpidamise vajadusega. 2023. aastal on Riigi Kinnisvara AS hinnanud kogu projekti (kolm hoonet) maksumuseks ca 90‒100 miljonit eurot. Tegelik hind sõltub valitud lahendustest ja turu olukorrast tööde tegema hakkamise ajal.
Ülalpidamiskuludeks on arvestatud aastas umbes 1 miljon eurot, see on praeguste kuludega võrreldes ca 125 000 eurot aastas rohkem (vabanetakse üüripindadega seotud kuludest).
Tegevuste ajajoon
9. jaanuaril valmis Tallinna Tehnikaülikooli ehituse ja arhitektuuri instituudi liginullenergiahoonete uurimisrühma teostatud uuringu aruanne „Üldhoidla IDA ICE modelleerimise juhend. Üldhoidla kliimakontseptsioon Hiiumaa hoidla näitel“.
8. veebruaril valmis pärandihoidla avahoidla teenuse disain. Üks olulisimaid avalikkusele pakutavaid lisateenuseid on avahoidlateenus. Avahoidla on koht, kus kõigil huvilistel on võimalik näha, kuidas toimub muuseumi kogudesse kuuluvate esemete hoiustamine. Seal saab näha, milliseid toiminguid nendega tehakse, et tagada kultuuriväärtuslike esemete pikaajaline säilimine ja ühtlasi kasutatavus. Avahoidla teenuse disainis on määratletud peamised huvigrupid, kes avahoidla teenust tulevikus kasutama hakkavad. Analüüsitud on erisugustele kasutajaprofiilidele suunatud väärtuspakkumusi ja kirjeldatud avahoidla teenuse kasutajate teekondi. See analüüs on sisendiks pärandihoidla hoonete ruumiprogrammi täpsustamisele ja arhitektuursele projekteerimisele.
23. märtsil sõlmisid Muinsuskaitseamet, Kultuuriministeerium ja Riigi Kinnisvara AS koostöölepingu, mille alusel hakata ette valmistama pärandihoidla projekti, koostama detailplaneeringuid ja korraldama hoonete arhitektuurivõistlusi.
12. septembril algatas Tartu Linnavalitsus Narva mnt 177 krundi detailplaneeringu, et määrata krundile pärandihoidla Lõuna-Eesti hoone rajamise ehitusõigus.
29. septembril kuulutati pärandihoidla Põhja-Eesti hoone arhitektuurivõistlus lõppenuks, ilma et sobivat projekti oleks leitud.
16. novembril teatas Kultuuriministeerium Riigi Kinnisvara AS-ile, et soovib lõpetada nende koostöölepingu 1. jaanuaril 2024. Kuna riigi järgmise nelja aasta eelarvestrateegiasse pärandihoidla rajamise investeeringut ei lisatud, ei olnud mõistlik ettevalmistavaid tegevusi jätkata, sest kaasnenuks risk, et need dokumendid ei oleks enam ajakohased, kui projekteerimine saaks lõpuks alata. Lõpuni viidi ainult esimese aasta tööd, mis olid lepingu lõpetamise hetkeks pooleli.
31. jaanuaril valmis pärandihoidla teenuste eelanalüüs, mille käigus selgitati välja ja kirjeldati täpsemalt tulevase pärandihoidla pakutavaid teenuseid: hoiustamine, konserveerimine, digiteerimine ja nõustamine.
Augustis kehtestati Raadi mõisakompleksi detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimused. Need on eelduseks, et algatada Raadi mõisa kinnistu detailplaneeringu koostamine, rajamaks Raadile Lõuna-Eesti pärandihoidla hoone. Eritingimustega kehtestati Raadi mõisasüdame uushoonestamise nõuded, mis on lähtekohaks kavandatava hoidlahoone arhitektuurivõistluse korraldamiseks.
Veebruaris kuulutati välja Põhja-Eesti pärandihoidla arhitektuurikonkurss.
1. märtsil esitas Kultuuriministeerium taotluse pärandihoidla hoonete projekteerimiseks riigieelarvest toetuse saamiseks.
13. aprillil toimus pärandihoidlate seminaripäev, mille eesmärk oli tutvustada muuseumitöötajatele Taani ja Soome kogemust ning arutada avatult koos kõigi osapooltega pärandihoidlatega seotud probleeme ja hirme.
Septembris hakati tegema pärandihoidla teenuste eelanalüüsi, mille eesmärk oli hinnata kultuuripärandi säilitamise ja hoiustamisega seotud teenuste hetkeolukorda ning kujundada välja pärandihoidla pakutavate teenuste esmane tulevikuvaade. Analüüsi tegi konsultatsiooniettevõte CIVITTA Eesti AS.
Juulis sõlmiti Eesti Arhitektide Liiduga koostööleping, mille alusel hakati ette valmistama Lõuna- ja Põhja-Eesti muuseumide pärandihoidla hoonete ning neid ümbritsevate alade avalikke arhitektuurivõistlusi.
Augustis esitati pärandihoidla kui riiklikult tähtsa kultuuriobjekti ettepanek Riigikogu kultuurikomisjonile. Detsembris tehtud otsuse kohaselt projekt sealt edasi ei pääsenud.
Märtsis esitas Kultuuriministeerium lisataotluse pärandihoidla rajamise rahastamiseks riigi 2020.‒2023. aasta eelarvestrateegiast ning 2020. aasta riigieelarvest.
10. jaanuaril tutvustati muuseumide pärandihoidla ideed Kultuuriministeeriumi korraldatud pressikonverentsil.
Veebruaris valmis museaalide säilitamise teenuse analüüs.
Märtsist maini kaardistas Riigi Kinnisvara AS koostöös Kultuuriministeeriumiga pärandihoidla hoonete võimalikke asukohti.
19. aprillil toimus Kultuuriministeeriumi muuseuminõukogu koosolekul arutelu museaalide säilitamise teenuse analüüsi üle.
22. mail tutvustati museaalide säilitamise teenuse analüüsi Kultuuriministeeriumis korraldatud muuseumijuhtide infopäeval.
31. mail tutvustati museaalide säilitamise teenuse analüüsi muuseumide peavarahoidjate kohtumisel, mis toimus Paides Wittensteini ajakeskuses.
6. septembril tutvustati museaalide säilitamise teenuse analüüsi Eesti mäluasutuste suveseminaril „Digitaalne ja füüsiline pärand – paralleelmaailmade ristumine“, mis toimus Lääne-Virumaal Sagadi mõisas.
4. oktoobril kinnitas Vabariigi Valitsus pärandihoidla kontseptsiooni.
15. märtsil tutvustati Kultuuriministeeriumi muuseuminõukogule plaani tellida museaalide säilitamise teenuse analüüs: kuidas tagada efektiivne ja ressursisäästlik kultuuripärandi pikaajaline säilitamine ning millised on museaalide optimaalsed hoiustamisvõimalused kvaliteetse hoidlateenuse pakkumise teel, hinnates seejuures erisuguste võimaluste riske ja nende maandamist.
Juulis hakati museaalide säilitamise teenuse analüüsi läbi viima. Analüüsi tegid Ratus OÜ ja KPMG Baltics OÜ koostöös Kultuuriministeeriumi ja Rahandusministeeriumiga.
Septembris toimus säilitusspetsialistide ja peavarahoidjate õppereis Hollandisse, kus tutvustati nelja muuseumi ühise pärandihoidla CollectieCentrum Nederland rajamise plaane ja külastati Kolleksjesintrum Fryslâni.
21. novembril toimus museaalide säilitamise teenuse analüüsi seminaripäev, mille eesmärk oli tutvustada muuseumidele pärandihoidla planeerimisega seotud mõtteid ning ühiselt arutada pärandihoidla võimaliku toimimise üle.
Mais avaldati Rahandusministeeriumi koostatud mahukas riigi ülesannete analüüs. Ühe peamise järeldusena toodi välja, et muuseumihoidlate hoiutingimused vajavad oluliselt parandamist ning olenemata kogumispõhimõtetest on probleeme ka laienemisvõimalustega. Leiti, et kaaluda tuleks vähemalt ühe ühishoidla rajamist, mis vastaks tänapäevastele nõuetele.
Suvel analüüsiti Tallinna piirkonnas asuvate muuseumide (Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum, Eesti Arhitektuurimuuseum, Eesti Meremuuseum, SA Eesti Vabaõhumuuseum, SA Eesti Kunstimuuseum, SA Eesti Tervishoiu Muuseum ja Tallinna Linnamuuseum) hoidlate säilitustingimusi.
10. oktoobril tutvustati Tallinna piirkonnas asuvate muuseumide hoidlate säilitustingimuste analüüsi Kultuuriministeeriumi muuseuminõukogule.
Kontakt
Peeter Mauer
projektijuht
Viimati uuendatud 19.06.2024
