Märkimisväärne osa mälestistest võeti kaitse alla 1990. aastate teisel poolel, kui vaadati üle nõukogudeaegseid nimekirju. Toonases kiiresti muutuvas ühiskonnas oli tempokas kaitse rakendamine paratamatu ja tänu sellele on tänaseks palju kultuuripärandit säilinud ning meieni jõudnud. Selle tempokuse tõttu on märkimisväärsel osal mälestistest andmed paraku lünklikud.
2019. aastal hakkas kehtima uus muinsuskaitseseadus ning sellega seoses vaadati üle ja lepiti kokku kriteeriumid, millele tuginedes sõeluda välja meie ainelise kultuuripärandi väärtuslikum osa. Lahendada tuleb ka probleem, et suure osa mälestiste andmed on kultuurimälestiste registris ja kaardil ebatäpsed ning mõnel juhul puuduvad sootuks. Hävinenud ja kaduma läinud mälestised on aga registrist välja arvamata.
Eestis on riikliku kaitse all 11 muinsuskaitseala ja üle 26 000 kultuurimälestise. Mälestised jagunevad arheoloogiamälestisteks, ajaloomälestisteks, ehitismälestisteks, kunstimälestisteks, ajaloolisteks looduslikeks pühapaikadeks, tehnikamälestisteks ja veealusteks mälestisteks.
Mõne pärandiliigi puhul on riik rakendanud topelt kaitset (näiteks museaalid, sõjahauad, pargid), mis ei ole üldjuhul otstarbekas ja tekitab segadust. Muinsuskaitseamet on hakanud topelt kaitset vähendama, näiteks museaalide väljaarvamine mälestiste hulgast on lõppjärgus, ettevalmistamisel on sõjahaudade kaitse lõpetamine ning parkide väärtuse ja seisukorra hindamine.
Selleks, et pöörata suuremat tähelepanu meie pärandi kõige väärtuslikumale osale ning omanikke põhjalikumalt ja tõhusamalt nõustada, on vaja tegevust fokusseerida ning kaitse eeldustele ja väärtusliku pärandi kriteeriumidele mittevastavad objektid nimekirjast välja arvata.
Ebatäpsed andmed ja puudulikud teadmised on otsene oht meie pärandile. Kui mälestiste omanikel ja ka riigil puudub arusaadav teave mälestiste kaitse eesmärgi ja ulatuse kohta, siis on keeruline või lausa võimatu väärtuslikku pärandit hoida. Nii-öelda surnud mälestiste nimekirjast välja arvamata jätmine tekitab põhjendamatut lisakoormust ja on eksitav kõigile osapooltele, näiteks peab Muinsuskaitseamet nende puhul jätkuvalt menetlema taotlusi ja avaldusi.
Meie kultuuripärandi väärtuslikuma osa väljaselgitamisel (eeskätt ehitiste puhul) on seni olnud peamiseks probleemiks aluspõhimõtete (metoodika) kokkuleppimine, mille alusel kõige väärtuslikum ehitispärand välja sõeluda, ja nende põhimõtete rakendamine. Olukorra muudavad keerulisemaks osapoolte (omanikud, eksperdid, riik, kohalik omavalitsus) erinevad ootused, mis kohati on lausa vastukäivad.
Muinsuskaitseamet sai väärtuste kaalumise, valikute tegemise, nende selgitamise ja sidusrühmade kaasamise alal väga hea kogemuse muinsuskaitsealade kaitsekordade koostamise käigus. Seda tehes tuli ametil esimest korda määrata kindlaks muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid. Nüüd on sellega jõutud lõppjärku ning eeldatavalt 2025. aastal on kõigil muinsuskaitsealadel uus ja läbimõeldum kaitsekord. Sarnaselt kaitsekordade koostamisega on ka mälestiste nimekirjade korrastamisel meie eesmärk teavitada ja kaasata olulisi sidusrühmi.
Nimekirjade korrastamine on ühe ülesandena ka Vabariigi Valitsuse tööplaanis. 6. novembril 2023 tutvustati kultuuriministrile muinsuskaitseobjektide inventeerimise analüüsi ja ettepanekuid.
Mida me teeme?
Inventuuril on mälestiste liikide probleemistikust lähtuvalt kaks paralleelset tegevussuunda (kohati tegevused kattuvad).
-
Arheoloogiamälestiste, ajalooliste looduslike pühapaikade, veealuste mälestiste ning kunsti- ja tehnikamälestiste puhul on fookuses olemasolevate andmete ülevaatamine, et need oleksid korras ja vastaksid tegelikkusele ning et piirid ja asukohad oleksid kitsenduste talujatele selged ja arusaadavad.
Samal ajal tehakse sisulist analüüsi, et arvata nimekirjast välja need objektid, mis ei vasta kultuuripärandi kaitse eeldustele (hävinenud või maastikul leidmata). -
Ehitismälestiste puhul ja ajaloomälestiste hulka kuuluvate ehitiste (eeskätt kultuurilooliste isikute sünni- ja elukohad) puhul on prioriteet sisulise analüüsi tegemine, et nimekirjas oleks meie ainelise kultuuripärandi väärtuslikum osa.
Samal ajal vaadatakse üle ka olemasolevate mälestiste andmed, et nimekirjast välja arvata need objektid, mis ei vasta kultuuripärandi kaitse eeldustele või mille andmeid on vaja täiendada.
2023. aasta veebruaris hakati lõpetama mitmekordset kaitset selliste mälestiste puhul, mis on baasmälestisega lahutamatult seotud (näiteks hoone küljes olev detail, kalmistul hauatähis, piirdemüür) ning mida seetõttu on selguse huvides mõistlik käsitleda ühe tervikliku mälestisena. 2023. aasta lõpuks olid üle vaadatud 13 maakonna mälestiste andmed (hõlmab umbes 2000 mälestist, eeskätt ehitis-, kunsti- ja ajaloomälestised).
2024. aastal lõpetati topelt kaitse 1092 mälestisel: 753 olid teise mälestise lahutamatu osa, 275 sõjahauad, mis olid juba kaitse all sõjahaudade seadusega, ja 64 muuseumiseadusega kaitstud museaalid. Lisaks täpsustati ja ühtlustati 411 mälestise nimekuju ja korrastati 881 mälestise andmed. Nende seas täpsustati 781 arheoloogiamälestise asukohta ja lisati puuduv kaitsevöönd ning tehti selgeks ja kanti kaardile 67 ajaloomälestise (kalmistud, kirikuaiad) piirid. Ette valmistati 34 arheoloogiamälestise ja 29 kunstimälestise kaitse lõpetamine ning 1755 kunstimälestise andmete analüüsimisel valmis ülevaade kunstimälestistest, mille puhul on põhjust arvata, et need ei ole säilinud.
Valmis said neli hindamismetoodikat – parkide ja alleede, õigeusu ehituspärandi, isikutega seotud ajaloomälestistest hoonete ja ehitismälestise hindamismetoodika – ning telliti kokku 20 ekspertiisi mälestiste piiride määratlemiseks või täpsustamiseks.
Eesseisvad tööd:
- Kultuurimälestiseks tunnistatud mälestiste andmete ülevaatamine ja probleemkohtade tuvastamine.
- Puuduste ja ebatäpsuste kõrvaldamine.
- Mälestiseks olemise muutmine (piiride määramine või täpsustamine jms).
- Mälestiseks olemise lõpetamine (mälestis on hävinud, ei vasta riikliku kaitse eeldustele, on topelt kaitse all või teise mälestise osa jms).
- Mälestiseks tunnistamise ettepanekute koondamine ja valikute tegemine.
- Ehitis- ja kunstimälestiste väärtuspõhine hindamine.
Ehitismälestiste puhul ja ajaloomälestiste hulka kuuluvate ehitiste (eeskätt kultuurilooliste isikute sünni- ja elukohad) puhul on prioriteet sisulise analüüsi tegemine, et nimekirjas oleks meie ainelise kultuuripärandi väärtuslikum osa.
Ehitismälestiste andmetest ei ole tervikülevaadet tehtud ja korrastamisvajadust hinnatud. Kuid Elva linna mälestiste põhjal 2021. aastal tehtud uuring näitas, et 95 ehitismälestisest 28 objekti puhul vajasid andmed korrastamist ja lisauurimist; 14 objekti kaitsevööndi andmed olid korrektsed.
Ehituspärandi väärtuspõhise hindamise ettevalmistamiseks moodustati 2011. aastal Kultuuriministeeriumis töörühm. Töörühm kaardistas probleemistiku (ehitismälestiste nimekiri on tasakaalust väljas, valiku põhimõtted vajavad korrastamist jms) ning tegi ettepanekuid, kuidas edasi liikuda. Töörühma tellimusel 2012. aastal Pärnu maakonna kohta valminud näidisprojektis toodi välja, et maakonnas on 322 ehitismälestist, millest peaaegu pooled asuvad kahes linnas (64 Pärnus, 60 Sindis). Valdav osa neist on 19. sajandi II poole hooned. Projektis märgiti, et neljas vallas ei ole ühtegi ehitismälestist ning enamik väljaspool linnu asuvaid mälestisi on seotud mõisaarhitektuuriga. Pärnumaal on 22 mõisakompleksi, milles on kokku 117 üksikmälestist, s.o 1/3 Pärnumaa mälestistest. Ühtegi nõukogudeaegset objekti kaitse all ei ole ja Eesti Vabariigi aegseid objekte on väljaspool linnu kaitse all ainult 3. Pakuti välja, et 322 ehitismälestisest 6 puhul tuleks kaitse lõpetada ja 112 mälestise (s.o 35%) puhul rakendada kompleksina kaitset või kohalikku kaitset.
Mitmed töörühma ettepanekud olid sisendiks uue muinsuskaitseseaduse koostamisel, kuid ehituspärandi tervikanalüüs on seni veel tegemata. 2024. aastal on planeeritud välja töötada ja piloteerida väärtuspõhise hindamise metoodika.
Arheoloogiamälestiste 2021. aastal valminud inventuuri järgi olid umbes 34% objektide andmed puudu või korrast ära. 2023. aasta lõpuks valmis ülevaade koos riskihinnanguga, mille alusel koostati andmete korrastamise kava. Korrastamist vajavad 1871 arheoloogiamälestise andmed.
Kunstimälestiste inventuur tehti aastatel 2014–2015, selle tulemusel arvati 2017. aastal nimekirjast välja 120 kunstimälestist, mis olid nimekirjas kas ekslikult või kaitstud topelt.
Lõpetatud on museaalide topeltkaitse. Kultuuriministri käskkirjaga 12.01.2024.a. arvati 64 kunstimälestist mälestiste hulgast välja ja need jäid museaalideks. Kultuurimälestiseks olemise lõpetamine–Riigi Teataja
Kunstimälestiste väärtuspõhist hindamist hakatakse ette valmistama 2024. aastal.
Veealusest pärandist on kaitse all 121 mälestist, nendest 27 andmed vajavad korrastamist.
Ka ajaloomälestiste andmed on vaja üle vaadata, muu hulgas kaitsevööndite piirid.
Mõistlik on lõpetada sõjahaudade topeltkaitse: lõpetada kaitse muinsuskaitseseaduse alusel (2022. aastal tegi Muinsuskaitseamet ettepaneku 275 sõjahaua kohta) ja jätta kaitse sõjahaudade seaduse alusel.
2019. aastal jõustunud muinsuskaitseseadusega loodi uus mälestise liik – ajaloolised looduslikud pühapaigad, mis seni olid kultuurimälestiste nimekirjas olnud arheoloogiamälestistena.
Ajaloolistest looduslikest pühapaikadest vajab maastikul kontrollimist peaaegu 35% ja umbes 10% mälestiste andmeid on vaja muuta või kaitse lõpetada. Lisaks on käimas üleriigiline inventuur (105 kihelkonnast on inventeeritud 63, s.t 60%).
Tehnikamälestised vajavad sisulist analüüsi, muu hulgas tuleb neid muuseumikogudega kõrvutada.
Eelmisel aastal lõpetati 16 tehnikamälestise topeltkaitse ja need jäid arvele museaalidena.
Infokirjad
Muinsuskaitseameti mälestiste nimekirjade korrastamise infokirjas anname ülevaate senisest edenemisest ning tutvustame lähemalt fookusteemasid.
Seotud viited
Seotud dokumendid
Viimati uuendatud 07.05.2026
