Tähistamaks seda märgilist päeva, jagame muinsuskaitseameti peadirektori Marilin Mihkelsoni mõtteid ja tervitust kõigile, kes Eesti kultuuripärandist hoolivad.
Kõik me teame, et sel aastal on meil au tähistada suurt ja sügavalt tähenduslikku päeva – Eesti esimese muinsuskaitseseaduse 100. aastapäeva. Täpselt tänasel päeval sada aastat tagasi, 19. juunil 1925. aastal, astus Eesti riik esimese ametliku sammu oma kultuuripärandi kaitseks. Vastu võeti Muinasvarade kaitse seadus, mis andis pärandi hoidmisele uued raamid – pärandi säilimine ei olnud peale seda mitte ainult üksikute inimeste armastuse, hoole ja austuse asi, vaid kogu ühiskonna ja riigi kohustus.
See oli noorele vabariigile suur väärtusvalik: tunnistada, et rahva minevikul on tulevikus koht. Mõista, et rahvuslik identiteet ei tugine pelgalt keelele ja seadustele, vaid ka mälestustele, paikadele, esemetele – nähtamatule niidistikule, mis seob meid aja ja ruumi kaudu oma eelkäijatega.
Täna, sada aastat hiljem, oleme teises maailmas, kuid sisimas sama küsimuse ees: kuidas hoida seda, mis loob tähendust? Kuidas kaitsta linnuseid ja mõisaid, põlistalusid, nõukogudeaegset keerulist pärandit, pärandmaastikke ja ka lugusid, mida räägivad vanad aknaraamid, trepikojad ja kaevud?
Minule tundub, et muinsuskaitse pole kunagi olnud loomult ainult hoonete või asjade säilitamine. Kõige suuremas plaanis on see hoopis hoolimise praktika – ruumi, aja, inimeste ja tähenduste suhtes. See on meie viis öelda, et miski on meile oluline isegi siis, kui see ei tooda tulu ega klikke. Viis, kuidas rahvas peab meeles, kes ta päriselt on, kuskohast tuleb ja kuhu on liikumas.
Tänane sünnipäev on peegeldus ka meie igapäevasele tööle, südameasjadele, dilemmadele ja pühendumusele. Me ei saa mõõta pärandikaitse mõju ainult ruutmeetrites ega restaureeritud müürides. Me mõõdame seda usalduses, mis inimestel on oma paiga vastu. Emotsioonis, kui keegi ütleb: „See koht on mulle oluline!“ Ja selles on meie kõigi töö suurim mõte.
Sada aastat seaduslikku muinsuskaitset on rohkem kui ajalugu – see on meie ühine panus Eesti kestmisesse.
Muinsuskaitseseaduse sünnipäeva puhul soovitame ka lugeda Ülo Puustaku artiklit „Muinsuskaitse ajalooline areng Eestis“, mis ilmus algselt 2008. aasta Muinsuskaitse aastaraamatus. Artikkel avab põhjalikult, kuidas muinsuskaitse Eestis kujunes ning milliseid väärtuspõhimõtteid on see sajandi jooksul kandnud.
Rootsi kuningas Karl XI andis 1666. aastal välja määruse, millega keelas ta vanade monumentide, muististe, haudade ja kirikute rüüstamise, hävitamise ja kahjustamise kogu kuningriigis. Selle eesmärk oli kaitsta Rootsi ja selle alade – sealhulgas Soome, Eesti, Ingerimaa ja teiste provintside – ajaloolist ja kultuurilist pärandit. See dokument on üks esimesi teadaolevaid mälestiste kaitsmise seadusi Euroopas ja seda peetakse tähtsaks sammuks kultuuripärandi säilitamise ajaloo kujunemisel.
