1. Pronksmõõk Saaremaalt
Eestis üliharuldane pronksist mõõk pärineb umbes aastatest 900-700 eKr. 70 cm pikkune mõõk on väga hästi säilinud. Arheoloog Kristiina Paaveli hinnangul võis mõõga teramiku ümber algselt olla ka mõõgatupp koos tupeotsikuga. Selle viitab mõõga tipu tumedam värvus ja väiksem korrodeerumine, nagu miski oleks seda keskkonnamõjude eest kaitsnud. Seda tüüpi mõõku on peetud esimesteks ratsasõdalaste mõõkadeks Euroopas. Euroopa mandriosas on teada vähemalt 180 sarnast nn Güdlingeni tüüpi mõõka. Neid on leitud nii matusepanustena kui vesisest keskkonnast peitleidudena. Eestis on varasemalt teada vaid üks leid, selle leiulugu on üsna segane. Õigupoolest jõudis ka Saaremaa mõõk arheoloogideni 10 aastase viivitusega, mistõttu osa väärtuslikust teadusinfost on kaduma läinud. Õnneks on teada täpne leiukoht ning saame laias laastus hinnata, et leid jääb kunagisest merepiirist umbes 600-800 m kaugusele.
2. Meteoriiditükk Kaali kraatrivälja ümbrusest
Kas meteoriit on arheoloogiline leid? Kellele kuulub kosmosest maale kukkunud metallikamakas? Need küsimused tekkisid, kui metallidetektoriga meteoriidikütid Kaali kraatri ümbruses leidudest teavitasid.
Varasel pronksiajal toimus Saaremaal katastroof, kui Kaali kohal meteoriit maale langes. Selle plahvatus oli võrreldav tuumapommi lõhkemisega – maapind põles, kõik elav hävis mitme kilomeetri raadiuses. Üle taeva tormanud tulekera jättis kaasaegsete mällu nii sügava jälje, et aastasadu hiljem leiab rahvaluules ja -uskumustes vihjeid sellele õudsale sündmusele.
Tänapäeval külastavad Kaali kraatrivälja peamiselt turistid, kuid viimasel ajal on selle ümbruses näha olnud ka meteoriidikütte, kes detektoriga ümbruskonna põldudel meteoriiditükke otsivad. 2024. aastal jõudis muinsuskaitseametisse mitu leidu, seal hulgas pildil olev 5 kg tükk, mis pärinevad suure tõenäosusega meteoriidiplahvatusest. Miks on need leiud Muinsuskaitseametis, kui meteoriidid ei ole muinsuskaitseseaduse alusel arheoloogiliste leiud ehk inimtekkelised kultuuriväärused? Põhjus on lihtne: Kaali on ka arheoloogiline leiukoht, kus on ka tehtud sepatööd. Seetõttu on oluline, et enne lõplikke järeldusi analüüsitakse leide laboratoorselt. Peame esmalt välistama, et leiud ei ole sepatöö- või rauasulatuse jäägid. Kui tulemused kinnitavad meteoriitset päritolu, tagastatakse leiud leidjale. Hetkel ei ole Eestis seadust, mis väljaspool loodus- või muinsuskaitseala meteoriidileide kaitseks. Õnneks on koostöö leidjaga olnud hea ning teadlastel on võimalus leide uurida, nii et väärtuslik teadusinfo ei lähe kaotsi.
3. Viikingiaegne mündiaare Hiiumaalt
Lõpuks ometi! Viikingiaeg Hiiumaal! Just selline mõte valdas arheolooge, kui Muinsuskaitseametile laekus info 11. saj hõbemüntide leiust Hiiumaa idaosas. Need kehvasti säilinud 12 münti ja mündikildu on esimesed jäljed viikingiperioodist ehk ajajärgust, millest leiud Hiiumaal seni suuresti vaikisid. Mõtlemapanev on ka aarde leiukoht kiviklibuses rannavallis. Merepiiri lähedus ja müntide fragmentaarsus vihjavad, et leiukogumi on aegade jooksul lõhkunud rüsijää. Numismaatik ja ajaloolane Ivar Leimus märgib eksperdihinnangus, et 13. sajandil arhiiviallikates on mainitud selles piirkonnas sadamakohta. Võib vaid arvata, et sadam võis sealsamas olla juba paar sajandit varem ning ehk pillas keegi oma rahapauna just randudes… Kuigi täpseid vastuseid me juhtunust ei saa kunagi, on selge, et suur kaotus võis see olla müntide omanikule, aga tõeline õnn ajaloolastele.
4. Viljandimaa pronkskirves
See pronksist õlgkirves pärineb Võrtsjärve lähistelt, järvest linnulennult umbes 1 km kauguselt. Vaid 106 g kaaluv ning 7,5 cm pikk kirves oli tõenäoliselt oluline tööriist pronksiaja inimesele, kes elas ja toimetas seal kandis ligikaudu 3500-3300 aastat tagasi. Just sellesse perioodi dateerivad arheoloogid Eesti õlgkirveid. Seda tüüpi kirveid oli varasemalt Eestis teada 16. Paljud neist on leitud viimastel aastatel tänu metallidetektoritega otsijatele. Eriliseks teevad Võrtsjärve kandi kirve labal paiknevad kuus madalat ehisranti, mida Eesti kirvestel kohtab harva. Õlgkirveste päritolu osas arheoloogide arvamused lahknevad. Küll on oletatud, et tegemist on Skandinaavia impordiga, aga ka arvatud, et tegemist on välismaa mõjude tulemusena koha peal välja kujunenud tüübiga.
5. Mõõgapideme nupp Ida-Virumaalt
Sügise hakul Ida-Virumaalt leitud mõõgapideme nupp on ilus meistritöö. Kolmnurkse kujuga mõõganupud olid iseloomulikud eelviikingiaja mõõkadele. Eelviikingiajaks nimetatakse ajaperioodi 550-800 pKr. Sarnaseid kolmnurkseid mõõganuppe on leitud ka Salme laevamatustest, mis on dateeritud aastasse 750 pKr. Mõõganupp on hõbedast, pealmistel külgedel kaunistatud loomornamendiga. Viikingiaja kunsti uurija Indrek Jetsi hinnangul on mõõgal kujutatud loomapead, ribakujulist keha ning ühte jalga. Tegemist on nn Salin II stiilis kaunistustega, mille üheks iseloomulikuks tunnuseks on põimornament. Sarnast stiili on kasutatud Põhja-Euroopas sageli just metallesemetel. Indrek Jets on paralleelide põhjal dateerinud mõõganupu 6. sajandisse. Ida-Viru leid osutab rannikupiirkonna elanike tollastele tihedatele sidemetele Skandinaaviaga. Kas tegemist on matusepanuse, ohverduse või millegi muuga jääb hetkel veel saladuseks.
6. Matmispaik Vändra alevis Pärnumaal
300 aastat on piisavalt pikk aeg, et vana kalmistu asukoht kogukonna mälust kustuks. Seetõttu oli Vändra alevi elaniku üllatus suur, kui ta suvel pere koera matmiseks jõe ääres auku kaevates inimluudele sattus. Tegelikult oli matusepaiga olemasolust viiteid olnud juba varem. 2022. aastal avastati kompostiauku kaevates skeletiosi, mis anti üle politseile. Paraku ei jõudnud info luudest tollal arheoloogideni, kes oleksid ehk arhiiviallikaid uurides leidnud 17. sajandi kaardi, kus kalmistu oli jõe ääres märgitud. Õnneks teavitasid kohalikud ajaloohuvilised muinsuskaitseametit ning arheoloog Martin Malve eestvedamisel selgitati välja, et tegu on keskaegse ja varauusaegse kalmistuga. Kontrollides kompostiaugu ja koera matmiseks kaevatud auku, leiti kummastki täiskasvanu matus. Üks surnutest oli maetud laudkirstus, millest olid säilinud veel kirstunaelad ja kõdupuit. Haua täitepinnasest tuli välja ka ülematmisega lõhutud haudadest pärit segatud luid, sealhulgas laste, noorukite kui täiskasvanute luid. Lisaks koguti metalliotsijaga alalt 17.-18. saj münte, kirstunaelu ja kadunukestel kaasa pandud sõlgi. Mis saab edasi? Edasised sammud hõlmavad matusekoha piiride selgitamist ning leiukoha kaitse alla võtmist, et tagada surnutele väärikas hauarahu.
7. Arheoloogiline leiukoht Lääne-Virumaal Rutja külas
2023. aasta sügisel teavitas otsinguloa omanik Lääne-Virumaal metsast leitud mõõkade katketest ja odaotsadest. Jätkuotsingute käigus tuvastas ta mõnesaja meetrisel alal veel esemeid. Avastatud leidude hulgas oli kümneid mõõkade osi, oda- ja nooleotsi, kirveid, hobuseraudu, neete, luukilde. Rikkalik leiumaterjal liivases, kohati ka liigniiskes pinnases meenutas selliseid arheoloogilisi leiukomplekse nagu Kohtla ohverdamiskoht ning Alulinna ja Rikassaare relvades ja tööriistade peitvarad. Et säilitada leide algses asukohas ja kaitsta teaduslikult väärtuslikku kihti inimtegevuse eest, võeti ala arheoloogilise leiukohana 2023. aasta lõpus kaitse alla.
2024. aasta suvel viisid arheoloogid leiualal läbi uuringud, avades nelja leiukogumi asukohad. Välja kaevati mõõkasid, odaotsasid, nooleotsasid. Üks erilisemaid leide oli rauast anum (võimalik kilbikupal), mille seest leiti kilpkonnsõlg.
Küsimusele, miks need esemed maha maeti ja kes need sinna jättis, pole veel vastust. On see ohverdamiskoht või peitvara? Loodetavasti leidude konserveerimise ning ekspertiisi järel oleme targemad.
8. Pronksesemete peitvara Lääne-Virumaalt
Lääne-Virumaa põllult avastati metallidetektoriga põnev leiukogum, mis koosnes omavahel põimunud käevõrudest, spiraalsõrmustest ja sõlekatketest. Leidja teavitas ametit ning kuna oli kahtlus, et lisaks nendele asjadele, mis juba labidaga august välja oli tõstetud, on maapõues veel esemeid, otsustati teha leiukohas uuringud. Arheoloogilised kaevamistel selgus, et künnikihi all olid algesse asukohta jäänud veel paar käevõru, spiraalsõrmus ning tuleraua jäänused. Kõik esemed on dateeritavad hilisrauaaega, 12.-13. sajandisse. Peitleius enamuses olevad kolmest traadist keeratud käevõrud on Eestis üks kõige tüüpilisem muistne käevõru tüüp. Virumaa on selle tüübi põhiline levikuala. Leid täiendab teadmist tollasest asustusest ning veel kord tõestab, et inimene on selles piirkonnas tegutsenud ja elanud juba aastasadu. Pildil osa peitvarast.
