Kais Matteus, Anita Staub, Henry Kuningas
Ida-Virumaal sündinud, kasvanud ja elanud Madis Tuuder õppis Eesti Kunstiakadeemias muinsuskaitset ja restaureerimist ning magistriõppes kunsti ja kultuuriantropoloogiat. Niikaua kui poliitilised olud lubasid, tutvus ta mitmete ekspeditsioonide käigus Venemaa eestlaste diaspooraga, aga ka ingerlaste ja teiste soome-ugri rahvaste käekäiguga, ning jagas saadud teadmisi ka kodumail. Ta töötas Muinsuskaitseametis ning viimased 15 aastat Narva linnavalitsuse muinsuskaitse vaneminspektorina.
Madise süda kuulus Ida-Virumaale. Ta oli Ida-Virumaa suur patrioot, kes pöördus pärast ülikooliõpinguid sinna tagasi ning pühendus sealse kultuuriliselt kireva ja dissonantse pärandi mõtestamisele ja esiletõstmisele. Ta ei vaadanud Ida-Virumaad pelgalt uurimisobjektina, vaid elava, mitmekihilise kultuuriruumina, mille inimesi ja lugusid ta oskas märgata, mõista ja edasi anda.
Madis Tuuderi töö muinsuskaitse ja ruumiloome valdkonnas on olnud silmapaistev. Eriline oli aga tema loo-keskne lähenemine hoonetele ja linnadele, läbi mille suutis ta need paigad inimeste jaoks kui mitte omaks, siis põnevaks muuta. Ta mõtestas enda töid ja tegemisi alati läbi mineviku lugude, mida ta jutustas hämmastava faktitäpsuse ning sõbraliku irooniaga. Madis võttis ajalugu ja paiku sellisena, nagu need olid, ja kohati tundus, et mida nihestatum või ootamatum, seda parem. Oma tsehhovlikes vaatlustes märkas ta väikest ja näiliselt ebaolulist, nägi inimestes, kultuurides ja ehitistes hoolimata ebatäiustest ja vastuoludest väärtust ja väärikust. Ta ei olnud kunagi üleolev oma vaatlusobjektide suhtes – alati uudishimulik ja avatud. Valmis uurima ja jäädvustama, et talletada järgmine lugu oma varasalve.
Igapäevase muinsuskaitsetöö kõrval tegi ta väsimatult palju enamat. Madis leidis elust pidevalt midagi, mis on eriline ja huvitav. Tema vaimustumised materialiseerusid arvukates kirjutistes, teadustöödes, näitustes, raamatutes, saadetes ja ekskursioonides. Kõik need olid tema viis tõsta ajaloo- ja muinsusteadlikkust. Kuid ta tegi seda omal moel: kuiv tekst ja esitus ei olnud tema jaoks. Madis armastas lugude kaudu ajalugu ellu äratada. Tema linnaekskursioonil viibides tundus, nagu juhataks Madis kuulajaid läbi oma privaatse ruumi – iga detail ja kihistus on teada, teada on ka nende kujunemislugu, seotud olnud inimesed, kunagine eluolu ja kombed. Jäi mulje, et ta tundis või vähemalt teadis kõiki Kirde-Eesti väiksemate ja suuremate asutuse juhte, kelle kohta tal oli tihtipeale ka mõni mahlakas lugu vesta. Ning rahvas kuulas, noogutas, mõistis ja elas kaasa. Suuresti tänu Madise tegemistele ei tundunud Ida-Virumaa paljudele enam võõras ja kauge, vaid tuttav ja omane. Madis oli mõneski mõttes piirkonna nägu. Kui vaja head tutvustajat ja jutuvestjat, oli ta alati valmis abikäe ulatama, ise neid kohtumisi nähtavalt nautides. Polnud vahet, kas toimus linna tutvustus presidendile või põhikooliklassile, põnevad paigad ja lood olid garanteeritud. Öeldakse, et me näeme seda, mida teame. Madis on aidanud väga paljudel inimestel näha oluliselt enamat, näha kultuuripärandit selle mitmekülgsuses ja saada aru ajaloo keerdkäikudest.
Madis armastas inimesi. Tal oli haruldane anne tabada inimeste olemust ja leida nendega ühine keel. Tema suhtluse aluseks oli armastus ja osavõtlikkus. Ta oli kui liim, mis ühendas erineva tausta, huvide ja maailmatunnetusega kultuuriinimesi, luues enda ümber tähenduslike ja siiraste suhtlussidemete võrgustiku.
Madises põimusid akadeemilise teadlase sügavus ja raamidesse mitte mahtuva elu nautiva hinge vabadus. Ta võttis igast hetkest viimast – olgu selleks südamest antud loeng, inspireeriv ekskursioon, elav arutelu ametlikul koosolekul või hoogsad tantsud EKA koosviibimistel. Madis oli koloriitne kuju, kellega koos viibides juhtus alati midagi ootamatut. Madisega meenub palju värvikaid seiku või lausa pööraseid seikluseid ekspeditsioonidelt ida poole piiri või tema kodukohast Narva-Jõesuust.
Madis oli üks Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise eriala varasema lennu esindajaid – muinsuskaitsja, kelle põhjalikkus ja pühendumus seadsid lati kõrgele kõikidele järeltulevatele põlvedele. Kui kedagi sai pidada elavaks entsüklopeediaks, siis just Madist, kes ei väsinud kunagi üllatamast mahlakate infokildudega.
Jääme igatsema Madise rõõmsameelsust, soojust, asjalikkust ja pühendumust – sõpra ja kolleegi, kes tegi kõike südamega, kohati elupõletava kirega. On inimesi, kes jätavad endast maha valguse. Madis oli üks neist.
Jäägu lõppu kõlama Matu lemmiku Viktor Tsoi ja Kino laulusõnad laulust “Rahulik öö” (Спокойная ночь):
Katused värisevad päevade raskuse all,
taevane karjus karjatab pilvi
linn tulistab öösse valgusvihke,
kuid öö on tugevam – tema võim on suur.
Neile, kes heidavad magama – rahulikku und.
Rahulikku ööd.
Neile, kes heidavad magama – rahulikku und.
Rahulikku ööd.
Mälestama jäävad:
Muinsuskaitseameti sõbrad ja kolleegid
Eesti Kunstiakadeemia
Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakond
ICOMOS Eesti Komitee
Tallinna Linnaplaneerimise Ameti muinsuskaitse osakond
SA Narva Muuseum
Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing
Narva Linnavalitsus
Eesti Akadeemiline Ingerimaa Selts
Vaivara Sinimägede SA
Edise Linnuse SA
Eesti Arhitektide Liit
Madis Tuuderi ärasaatmine toimub pühapäeval, 12. aprillil kell 11 Narva Aleksandri kirikus. Omaksed paluvad pärgi ja kimpe mitte tuua.
