Ilmselt leiab praegusel ajal nii mõnegi siseturundusartikli soojustusmaterjalidest, parimatest soojuspumpadest või muust, mis aitaks külma talve edaspidi soodsamalt üle elada. Praegu kirjutan kogemusloo vormis elust vanas käepäraselt renoveeritud majas (ei midagi kultuuriväärtuslikku). Fookus on tervisliku sisekliima tagamisel ja sellest eesmärgist lähtuval energia „raiskamisel“.
Selleks, et järgnevat arutluskäiku paremini mõista püstitan alustuseks hüpoteesi — lisaks maja omadustele sõltub selle sisekliima olulisel määral ka elanike arvust ruumis ehk elamistihedusest. Kõigepealt aga defineerin “hea sisekliima” ja seejärel vaatan, kas neid tingimusi saab loomuliku ventilatsiooni abil näitena kirjeldatud majas tagada.
Milline võiks olla hea sisekliima?
- Õhu süsihappegaasi sisaldus alla 1000 ppm (terviseameti juhised haridusasutustele, samuti mitme rahvusvahelise organisatsiooni suunised, REHVA);
- temperatuur 21 kraadi ümber (kuulub üldtunnustatud mugavasse vahemikku 20-22 kraadi ja energiatõhususe miinimumnõuete arvutuste kütmise sihttase on 21,5 kraadi);
- suhteline õhuniiskus talvel vahemikus 25-45% (mitmed põhjamaades läbi viidud uurimused).
Soovitatav on sisekliima hindamiseks jälgida neid parameetreid sobiva mõõteseadme abil (näide fotol), et vältida üle kütmist ja umbset õhku. Kui CO2 sisaldus õhus kerkib oluliselt üle 1000 ppm, siis tuleb hakata ruume tuulutama.
Loomulik ventilatsioon külmal talvepäeval toimib paremini, kuna temperatuuri erinevusest välisõhu ja ruumitemperatuuri vahel (ligi 40 kraadi) tekib suurem õhurõhu erinevus (ehk nn „korstna efekt“), mis omakorda muudab õhulekke läbi välispiirete intensiivsemaks ja ventileerib ruume piisavalt.
Kogemus sisekliima jälgimisest vanas majas
Elan nõukogude sõdurite ehitatud endises ohvitseride elamus, mis on algselt puitkilpidest välisseintega, hiljem seest ja väljast lisasoojustatud hoone. Aknad on 90-ndate lõpul kohalikus tisleritöökojas tehtud, kaheraamsed, ilma klaaspaketita, mille sooja- ja õhupidavus on võrreldav nõukogudeaegsete vanade akendega.
Konkreetne elupind on 33 m2. Kui olen seal üksi, siis on elamistihedus 33 m2/in ja kui koos 3 lapsega, siis 8 m2/in. Võrdluseks: rahvaloenduse andmetel on Eesti keskmine elamispind elaniku kohta umbes 30 m2. Statistika toob välja veel sellegi, et pensioniealiste vanusegrupis on elamispind ligi poole suurem kui lastega peredel. Tegelikult on elamistihedust korrektsem taandada arvutustes keskmisele täiskasvanu kehamassile, millest sõltub süsihappegaasi ja niiskuse eraldus ruumiõhku ning õhuvahetuse vajadus (nõudlusele vastav). Siis on näitena toodud eluruumi elamistihedus vastav 2,5 täiskasvanule ehk 13 m2/in. Simo Ilomets on suurema hoonevalimi alusel elamistihedust ja niiskuskoormust analüüsinud ja selle alusel on tegemist tihedalt asustatud eluruumiga olenemata sellest kas arvestada 4 inimese või 2,5 täiskasvanuga (viide teadusartiklile). Minu eluruumis on kaks 100 mm õhuava laes: 1 WC-s ja teine magamistoas, nendest viimases ka mehaaniline ventilaator. Ventilaator üksinda ei suuda tagada piisavat õhuvahetusest ehk värsket õhku ja lärmi tõttu ei saa seda ööseks tööle jätta – kasutan harva. Hoone õhulekkearvu pole mõõdetud, kuid tuginedes varasemale mõõtmiskogemusele on see ilmselt suurusjärgus 8-10 m³/(h•m²) ehk võrreldav vanemate puitkorterelamute keskmise tulemusega. Võrdluseks renoveeritud väikeelamu baasväärtuseks näeb määrus ette 6 m³/(h•m²).
Järgnevalt kirjeldan jälgimistulemuste alusel loomuliku ventilatsiooni toimimist näitena toodud eluruumides olenevalt välistemperatuurist:
- -15 C⁰: CO2 korras, suhteline niiskus korras, temperatuur kõigub liiga palju, õhtul kütmise ajal soe, ka suure elamistiheduse korral pole täiendav akende avamine vajalik
- 0 C⁰: vajalik tuulutamine suurema elamistiheduse juures (pere kodus) CO2 ja mõnikord suhtelise niiskuse alandamiseks, üksinda ehk keskmise elamistiheduse juures pole enamasti lisatuulutamine vajalik, temperatuur kõigub vähem.
- 10 C⁰: vajalik peaaegu pidev avatud tuulutusaken värske õhu tagamiseks, suure tuulega ei saa tuulutusakent lahti hoida, kuid tuul võib läbi õhulekete tagada piisava õhuvahetuse ruumis olenevalt suunast.
- suvel: ollakse vähe toas ja aknad-uksed palju avatud, öösel nagunii on hea jahutamiseks tuulutusaken lahti hoida.
Kokkuvõttes tihendite lisamine suure elamistihedusega eluruumi akendele pole vajalik, kuna sealt tuleb mingilgi määral värsket õhku. Tuule või külmaga pole mõistlik akna all istuda, kuna võib tunda ebamugavat jaheda õhu liikumist. Seega kirjutuslaud ja töökoht paigutada pigem aknast eemale. Kui aknad ära tihendada ja hoone oluliselt õhupidavamaks renoveerida, peab panema ventilaatori tööle või avama õhutusakna (luhtakna) – soojakadu ja ebamugavus võib olla isegi suurem (intensiivsem õhuvoog aknast või ventilaatori müra.
Toon siinkohal välja paar vanades majades levinud probleemi, millega arvestada.
- Miinustemperatuuri juures kondenseerub pööningul isoleerimata ventilatsioonitoru siseküljele niiskus ja külmub, mis võib aga sulades tuppa tagasi tilkuda. Pidevalt töötava ventilatsiooni korral on kondenseerumise oht väiksem (intensiivne õhuvool pidevalt kuivatab ja soojendab toru).
- Ilma toimiva akumulatsioonipaagita keskküte, kus tuppa annavad sooja radiaatorid, jahtub kiirelt pärast kütmise lõpetamist ja ruumitemperatuuri profiil on sarnane kaminaküttega. Põhjuseks minimaalne ruumis olev soojust salvestav mass ehk kui sooja vee pealevool lõpeb, siis hakkab ka tuba üsna kohe jahtuma. Ahjudel on seevastu suur kivimass köetavas ruumis ja ahi hakkab korralikult sooja andma alles pärast kütmise lõpetamist ja teeb seda sõltuvalt ahju ja ruumi suurusest 6- 24 tundi. Seega kuigi ahiküttele on iseloomulik mõnevõrra kõikuv ruumitemperatuur, siis perioodiliselt töötava radiaatori või kaminaga küttes on ruumi jahtumise mõju ja temperatuuri kõikumine isegi suurem. Pideva küttega süsteemid, kus igas ruumis on termostaat, mis juhib soojusväljastust ruumi - võimaldavad seevastu hoida pidevalt stabiilset temperatuuri.
Suure elamistihedusega loomuliku ventilatsiooniga ruumis värske ja sooja ruumiõhu tagamiseks võiks jätta aknad tihendamata ja külmaga lihtsalt piisavalt puid katlasse või ahju visata või leppida soojuspumba põhjustatud elektriarvega. Soojustagastusega mehaanilise ventilatsioonisüsteemiga saab vähendada küttearvet, jahedast õhust tingitud ebamugavust ja tagada värske õhu, kuid see süsteem vajab arvestatavat investeeringut. Nohus ja köhas ei taha meist keegi olla, seega vajalik temperatuur on vaja tagada ja umbset niisket õhku, kus viirused hästi inimeste vahel edasi kanduvad ja paljunevad, tahame vältida. Tuletan meelde, et koroonaperioodil soovitas Terviseamet viiruse leviku tõkestamiseks intensiivsemat õhuvahetust ja süsihappegaasi sisalduse hoidmist alla 800 ppm (rangem väärtus võrreldes eelnevaga).
NB! Üldiselt kehva kvaliteediga soojustustööd hoone õhupidavust eriti ei paranda, seda saab saavutada vaid hoolika aurutõkke ja tuuletõkke paigalduse koostöös, mida ei ole lastud ka elektrikul ära rikkuda! Õhupidavust parandab vanas majas oluliselt ühtlane krohvikiht või hoolikalt paigaldatud viimistlusplaadid välisseina sisepinnal (teadusartikkel), siinjuures peavad ka põranda ja lae serv hoolikalt tihedaks viimistletud olema. Heaks vanaks lahenduseks on peegelvõlvlaed, kus seina krohv jätkus ilma katkestusteta laes. Sarnaselt saab ka põranda ja seina liite õhutihedaks viimistleda, betoonpõrandal on see lihtsam, puitpõrandal natuke keerukam.
Igaüks võiks analüüsida, kas on odavam teha kulutus sooja toa saavutamiseks (kütmisele) ja värske õhu tagamisele, selle asemel et ravida unetust, käia enesearengu ja motivatsiooni koolitustel, mis kompenseeriks halvast sisekliimast tingitud töövõime langust (sh kehv uni, mis ei aita oma potentsiaali rakendada ka päeval hea kliimaga tööruumides). Lisaks igasugused umbse õhuga seonduvad vaevused ja probleemid (nohu, köha, allergia, nakkushaiguste kergem levik, tolm, hallitus), lisatöö ruumi koristamiseks tolmust, hallitusest, riiete pesu (toidu-)lõhnadest jne. Kulutused õhuvärskendajatele pole pärast toimiva ventilatsioonisüsteemi paigaldamist enam vajalikud ebameeldiva lõhna varjamiseks ja oma tervise mürgitamiseks mitmesuguste õhuvärskendajatest lenduvate koostisosadega.
Liites mitme aasta lõikes kokku aja- ja rahakulu kehva ruumiõhu kompenseerimiseks ning võrreldes seda ventilatsioonisüsteemi paigalduse investeeringuga ja käigushoidmise jooksva kulu ning tuluga (väiksem soojakadu ehk väiksem küttearve) võib selguda, et see "suur lisakulu" on sarnases suurusjärgus või isegi odavam kui senine igapäevakulu. Loomulikult ei saa keegi halvaks panna ka hoolikat omanikku, kes jälgib mõõtmisseadmega oma ruumi olulisi parameetreid ja tuulutab ruume käsitsi vastavalt vajadusele.
Selle kirjutise põhimõtted kehtivad ühtemoodi nii kaitsealustes eluhoonetes (muinsusmajad, miljöömajad) kui ka kõikides teistes vanades elamutes.
Kui muinsuskodu renoveerimise teema kõnetab, siis LIFE heritageHOME projekti raames on valminud kümme õppevideot, mis annavad kiire sissevaate põhitõdedesse — muinsuskodu õppevideod.
