Ajalooline kalmistu: lugude jutustaja, mis on kordumatu ja väärib hoidmist
Muinsuskaitseamet korraldas kevade südames, 24. ja 25. aprillil teabepäevad Lääne-Nigulas Läänemaal ja Kuril Hiiumaal, kus teemadeks olid muinsuskaitseobjektide inventuur, ajalooliste kalmistute väärtused ning kuidas neid hoida ja hooldada. Muinsuskaitseameti projektijuht Tarvi Sits kirjutas teabepäevadel räägitust ja kogetust.
Kultuuripärandi hoidmisel on enamasti kõige olulisem roll teadlikul omanikul ja kogukonnal ning muinsuskaitseameti ülesanne on läbi erinevate tegevuste neile toeks olla. Toimunud teabepäevad kandsidki mitut eesmärki.
Kõigepealt tutvustasin muinsuskaitseobjektide inventuuri ja andmete korrastamise eesmärke ning tegevuskava: et esiteks oleks kaitse all meie kõige esinduslikum pärand ja teiseks on oluline üle vaadata ja vajadusel korda teha kaitse all olevate objektide andmed ning lõpetada topeltkaitsed. See hõlmab ka ajaloolisi kalmistuid ja kirikuaedasid. Kui seni oli näiteks eraldi kaitse all kirikuaed, kirikuaia piirdemüür, kirikuaia värav, kabel ja hauatähised, siis nüüd oleme säärased topelt kaitsed ära lõpetanud.
Ajalooline kirikuaed on tervik ja nii tuleks seda ka käsitleda. Kirikuaias asuvad ajaloolised hauatähised väärivad hoidmist, olenemata sellest, kas need on muinsuskaitse registris eraldi numbriga või mitte. Ja senine pilt oli maakonniti ka erinev, näiteks Hiiumaal Kärdla kalmistul oli eraldi kaitse all 27 hauatähist (risti), aga meil on ridamisi ajaloolisi kalmistuid, kus pole eraldi kaitse all ühtegi hauatähist. See ei tähenda, et seal ajaloolisi hauatähiseid ei oleks või need oleks vähem väärtuslikud. Seepärast ühtlustasime üleriigiliselt ajalooliste kalmistute andmeid ja kaitse korraldust, hauatähised on orgaaniline osa kalmistust ja topelt kaitsmine/registreerimine pole otstarbekas.
Mitmete inimeste kaudu on mulle meelde jäänud legend, et kunagi olevat legendaarne muinsuskaitsja ja ajaloolane Villem Raam öelnud, et kui ta poisina karjas käis, siis alguses tundusid kõik loomad ühesugused, aga mida rohkem ta neid vaatas, seda enam märkas erinevusi. Isegi kui see on ainult legend, on see tabavalt öeldud. Sama on ka pärandiga – teadliku silmaga vaadates on iga muinsuskaitseobjekt eriline. Nii ei ole olemas ka täpselt ühesuguseid ajaloolisi kalmistuid või kirikuaedasid. Neis on loomulikult ühiseid jooni, kuid siiski on pärand alati kordumatu ehk eriline ja sisaldab väärtusi, mida saab imetleda, tutvustada külalistele, aga need väärtused vajavad ka hoidmist ning hooldamist. Kui oskad pärandit lugeda, siis oskad esmase imetluse kõrval leida märke, mis annavad edasi teadmisi tollasest ajast ja võimalustest.
Ilme Mäesalu ettekanne „Kirikuaiad ja kalmistud kultuuripärandi kandjana“ tõigi välja, et ajalooline kalmistu on kui ajalooraamat, mis jutustab meile paiga lugu – kes on siin elanud, aga ka poliitilist ajalugu ja kultuurilugu. Hauatähiste abil saame näha ka käsitööoskuste arengut ning erinevate materjalide levikut. Eesti kirikuaedade ja kalmistute suurim väärtus on läbi sajandite ühtlase arengu tulemusel kujunenud miljöö, kus on säilinud hauatähiseid- ja piirdeid erinevatest aegadest. Kui jalutate mõnes kirikuaias või kalmistul, siis tasub vaadata, kas leiate sealt näiteks: 13. sajandist pärinevad trapetsiaalsed hauaplaate, 17. sajandi ratasriste ja maltariste, 18.-19. sajandist pärit hauaplaate (nii kivi kui metall), külaseppade tehtud sepisriste, 19.-20. sajandi metallitöökodades tehtud valu- ja sepisriste, 19.-20. sajandi kivitöökodades tehtud kiviriste ja hauasambaid või 20. sajandi I poole betoonvalu hauatähiseid ja -piirdeid.
Ilme andis kohaletulnutele ka soovitusi, näiteks peaks kalmistu kasutamise eeskirjades olema ära toodud ajalooliste hauatähiste ja piirete hoidmise ning hooldamise tingimused. Läänemaal ja Hiiumaal on omanikud-kohalikud omavalitsused olnud tublid ja vastavad eeskirjad on üldjuhul kenasti olemas. Muinsuskaitseametilt saab ka toetust taotleda ajalooliste hauatähiste korrastamiseks ning puude ja võsa raieks. Neil teemadel tasub alati konsulteerida Muinsuskaitseameti kohaliku nõunikuga.
Konservaator Isabel Aaso-Zahradnikova andis oma põhjalikus ettekandes „Hauatähiste hooldamine – puhastamine, loodimine, konserveerimine/restaureerimine“ praktikuna väga hea ülevaate, kuidas erinevatest materjalidest hauatähiseid hooldada ja millised on olnud tähelepanuväärsemad konserveerimistööd ajaloolistel kalmistutel. On väga unikaalseid ja väärtuslike hauatähiseid, mis oma seisukorra ja väärtuse tõttu vajavad korrastamisel professionaali kätt, ning tänu sellele saab mõnigi nukras seisus hauamonument päästetud.
Kuid kõlas ka muinsuskaitseobjektide hoidmise peamine soovitus - järjepidev hooldamine hoiab vanu ja väärtuslikke asju kõige paremini ning aitab vältida hilisemaid kulukaid restaureerimis- või konserveerimistöid. Ehk siis paar korda aastas, kevadel ja sügisel, kui toimub tavapärane hauaplatsi hooldus, tuleks üle vaadata ka hauatähis ning see puhastada.
Teabepäevade lõpus toimusid ringkäigud Lääne-Nigula kirikuaias ja Kuri kalmistul, kus sai teoreetiline osa kohapeal kinnistatud. Teabepäevi korraldame Eesti eri paigus kindlasti ka edaspidi.
