Kui juhtusite lugema kogemuslugu loomulikust ventilatsioonist külmal talvepäeval ja ärritusite, kuna Teie vanas majas puhub tuul sokid jalast ja pigem on probleemiks värske õhu üleküllus, siis ongi selle artikli suunitlus kohatu, sest loomulikult on majad väga erinevad. See artikkel oli pigem suunatud suuremale perele väiksemas eluruumis või siis õhutihedaks renoveeritud kodu omanikule, kes pole raatsinud veel moodsasse ventilatsioonisüsteemi investeerida.
Seekord keskendun vastupidisele murele — vähendada vanadest akendest tingitud õhuleket, mis aitab hoida sooja toas ja vähendab mõnevõrra küttekulu. Hiljuti valminud magistritöös „Muinsuskaitsealadel ja miljööaladel asuvate hoonete puitakende õhuleke, selle muutmise lahendused ja mõju“(Henri Roos, 2026) uuriti vanade kaitsealuste hoonete algsete või restaureeritud akende õhuleket ja nende tihendamise erinevaid võimalusi. Töös mõõdeti 21 kaitsealuse hoone ja neis olnud 43 puitakna õhuleket. Kokku teostati 90 mõõtmist selgitamaks välja ka akende tihendamise mõju selle õhulekkeväärtusele.
Magistritöös hinnati ka akende tehnilist seisukorda ja viidati senistele seisukorra hinnangu meetoditele. Akende seisukorda saab vaadata tervikuna või osade kaupa: värvkate, puitosade seisukord, raami ja lengi kokkusobivus, suletavus koos suluste toimivusega. Saate ise hinnata oma puitakna seisukorda lähtudes kas minu varasemas ettekandes “Ajaloolised aknad renoveerimislaines” (2024) slaididel 13-14 või Henri Roosi magistritöös lk 29-30 toodud juhisest.
Uuritud akende vanus oli kuni 165 aastat ja viies hoones ületas akende vanus sajandi. Seega leiab kinnitust väide, et hooldatud puitaken võib edukalt kesta üle saja aasta. Akende puitosade üldine seisukord oli valdavalt rahuldav või hea ning aknad olid konstruktsiooni poolest taastatavad. Vanemate akende probleem tänapäeval seisneb pigem selles, et neile ei olnud algupäraselt kavandatud tihendeid ja nende õhupidavus on kehv. Lähtudes eelmise artikli fookusest ja asjaoludest, et ajalooliselt ongi elamute elamistihedus olnud suurem, kui tänapäeval ja mehaanilist ventilatsiooni enne üheksakümnendaid pigem ei kasutatud, siis polnudki tihendite lisamine mõistlik.
Kindlasti on oluline üle vaadata akende sulused ja nende korrektne toimimine. Katkised või mittetoimivad sulused tuleb asendada uutega ning osasid vanemaid suluseid (kremoonid, haagid vms) saab reguleerida nii, et aknad saaks sulgeda tihedamalt. Alles peale suluste korrastamist ja akna korrektse sulgemise saavutamist on mõistlik hakata lisama sisemisele raamile tihendeid. Uuringu mõõtmiste käigus lisati vaid tihendid, muid modifikatsioone akende juures ei tehtud. Mõõdetud akende õhuläbivus akna kogupinna kohta vähenes keskmiselt 73%, mis tulenes vaid uue tihendi lisamisest. Tihend tuleb valida vastavalt keskmisele prao suurusele või kõverama aknaraami korral pigem paksem tihend. Peale tihendite paigaldust võib tekkida vajadus suluseid reguleerida. Uuringus analüüsiti ka asendatud ehk nn „koopiaaknaid“, mille välimus oli vanade akendega sarnane ja hoonele sobiv. Nende akende õhuleke varieerus palju alates aknast, mis ei klassifitseerunud ehk oli suurema õhulekkega kui madalaim standardijärgne klass kuni parima (väikseima) õhulekkeklassiga aknani. Seega tuleb ka akende asendamisel rõhku panna töö kvaliteedile ja seda tootjalt nõuda. Seda, et ka viimase 10 aasta jooksul asendatud akendel esineb nii kehva ehitus- kui paigalduskvaliteeti on esile toonud ka eelnevad uurimistööd.
Akende liitekohtade teipimine talveks pole ilus ja teipide eemaldamine kevadel kahjustab sageli akna värvkatet, lisaks takistab teip vajadusel akende avamist. Kõigest hoolimata on akende teipimist siiski rakendatud aastakümneid, et saada aken talveks tuulepidavamaks. Uuringu alusel saavutasid ka väga kehvas seisukorras olevad aknad teipimise järel kaasaegse uue akna õhupidavuse. Kusjuures 72% teibitud akendest saavutasid parima õhupidavuse klassi. Keskmiselt vähenes akende õhuläbilaskvus kümme korda. Ühe ideaalse näitena on esile toodud aken, mille õhuleket vähendas ainult tihendi lisamine 14 korda. Leiti, et keskmiselt moodustasid akende õhulekked terve hoone õhuleketest umbes 18%, mida kinnitasid ka sarnase tulemuseni jõudnud välismaised uuringud.
Kokkuvõtvalt on enamike vanade puitakende seisukord korrastamist vajav. Peale remonti ja tihendamist on võimalik enamikel akendel saavutada uutele akende vastav parima klassi õhupidavus taskukohase rahalise kuluga. Akendele uute tihendite lisamine on mitteinvasiivne lahendus ning hiljem tuleb kulunud tihendid hooldustööna õhupidavuse säilitamiseks uute vastu välja vahetada. Kuigi energiakulu mõjutab vana akna soojusläbivus rohkem kui õhuleke, siis ainult akna õhulekete olulise vähendamisega saab hoone küttekulu magistritöös toodud näidismaja arvutuse alusel vähendada 6% võrra. Vanade akende asendamine õhulekke vähendamiseks ei ole paljudel juhtudel vajalik. Kultuuriväärtuslike rahuldavas või heas korras akende asendamine kaitsealustes (muinsuskaitsealustes ja miljööväärtuslikes) hoonetes pole enamasti ka lubatud, sest seal on oluline originaalsete detailide säilitamine.
Kui muinsuskodu renoveerimise teema kõnetab, siis LIFE heritageHOME projekti raames on valminud kümme õppevideot, mis annavad kiire sissevaate põhitõdedesse — muinsuskodu õppevideod.
