Mälestist ja muinsuskaitsealal asuvat ehitist tuleb restaureerida või remontida muinsuskaitselise järelevalve all, kui see on nõutud. Järelevalvaja jälgib, et töid tehtaks õigete võtetega ja hoone ajaloolised väärtused säiliksid. Samal ajal aitab ta leida lahendusi, mis arvestavad ka majaomaniku soovide ja vajadustega.
Maris Mändel võrdleb oma tööd tõlkimisega. Ta aitab omanikul ja ehitajal mõista, miks mõni ajalooline detail on oluline ning miks seda ei saa lihtsalt uue ja mugavamaga asendada.
„Tajun ennast tõlgina, kelle ülesanne on vahel arusaamatuna näivad muinsuskaitselised väärtused ehitusplatsil nii omanikule kui ehitajale mõistetavaks teha. Kui sa mõistad, miks mingi detail oluline on, ei teki enam küsimust, miks seda säilitama peab,“ selgitab Mändel.
Fotod: Marianne Ubaleht
Millal on muinsuskaitselist järelevalvet vaja?
Mälestiseks tunnistatud hoone omanik puutub muinsuskaitselise järelevalve vajadusega kokku tavaliselt siis, kui Muinsuskaitseamet on koostanud restaureerimisprojekti jaoks muinsuskaitse eritingimused ja määranud neis järelevalve kohustuse.
Sobiva spetsialisti peab omanik ise leidma ning tema töö eest tasuma. Esmapilgul võib see tunduda kummaline: miks peab omanik maksma inimesele, kes jälgib, et ta ehitaks õigesti?
„See kõlab naljakalt tõesti: omanik tellib kellegi, kes tema järele valvab, et ta kõik õigesti teeb, ja peab veel selle eest maksma ka. See võib tekitada küsimuse, miks seda ometi vaja on,“ nendib Mändel.
Muinsuskaitseline järelevalve ei asenda siiski omanikujärelevalvet. Need täidavad erinevaid ülesandeid. Omanikujärelevalve aitab tagada ehitustööde tehnilise korrektsuse, muinsuskaitseline järelevalve keskendub aga sellele, et tööde käigus säiliksid hoone ajaloolised väärtused ja restaureerimise kvaliteedis ei tehtaks põhjendamatuid järeleandmisi.
„Restaureerimise osa on ju ehituse juures üks kõige kallimaid,“ sõnab Mändel.
Kuidas leida sobiv järelevalvaja?
Muinsuskaitselise järelevalvaja leidmiseks võib alustada internetiotsingust. Esimese kontakti loomine on lihtne: tuleb spetsialistile kirjutada või helistada.
„Ja esimese asjana küsin ma, et saatke mulle projekt!“ kirjeldab Mändel.
Projekti põhjal saab spetsialist hinnata tööde mahtu ja eeldatavat kestust. Väiksemad tööd võivad võtta kuu või kaks, suuremate hoonete restaureerimine aga viis või isegi kümme aastat.
Mändel soovitab võimaliku järelevalvajaga ka isiklikult kohtuda. Ehitusperioodi jooksul võib omanik temaga kokku puutuda igal nädalal, mistõttu on lisaks erialastele teadmistele tähtis ka hea koostöö.
„Selge see, et sellise suhtluse puhul võiks olla ka hea inimestevaheline klapp. Ja seda ei olegi võimalik muudmoodi vist teada saada, kui kokku saades,“ räägib Mändel.
Mändel on õppinud Eesti Kunstiakadeemias restaureerimist ja spetsialiseerunud arhitektuurile. Tema doktoritöö käsitles tehiskivimaterjalide kasutamist Eesti 20. sajandi arhitektuuris. Akadeemilise töö kõrval on ta tegelenud viimistlusuuringute, detailplaneeringute muinsuskaitse eritingimuste koostamise ja muinsuskaitselise järelevalvega.
Väikesed detailid, millel on suur mõju
Muinsuskaitselise järelevalvaja töö ei piirdu hoone üldilme jälgimisega. Sageli peituvad probleemid just detailides ja sõlmelahendustes, mis võivad ehituse käigus märkamatult muutuda.
Näiteks võib akna- või uksetootja soovida arhitekti joonisel näidatud lahendust muuta, sest nii on tootmine lihtsam või odavam. Järelevalvaja aitab hinnata, millised muudatused on lubatavad ja millised kahjustaksid hoone ajaloolist ilmet.
Mõnikord piisab vea vältimiseks ühest täpsustusest.
„Kui sa aknatootjale ei ütle, et palun pange klaaspaketi vahele valget värvi liist, sest aken on valge, võib tootja lihtsalt harjumusest hõbedase panna,“ toob Mändel näite.
Sellised näiliselt väikesed valikud mõjutavad lõpptulemust. Järelevalvaja aitab need läbi mõelda enne, kui valesti valmistatud detail tuleb välja vahetada.
Enne kui kogu sein puhastada, tee proov
Ka kogenud spetsialist ei tea alati ette, kuidas vana ehitusmaterjal konkreetsele töövõttele reageerib. Sellisel juhul on mõistlik töö peatada ja sobiv lahendus välja selgitada, mitte riskida kogu pinna kahjustamisega.
Näiteks võib vana fassaadimaterjal kavandatud puhastusmeetodile ootamatult reageerida. Selle asemel et puhastada kohe terve sein, soovitab järelevalvaja teha esmalt väikesel pinnal proovipuhastuse.
Sama põhimõte kehtib krohvimisel ja värvimisel. Ajaloolises hoones tasub enne kogu pinna viimistlemist teha proovitükk, et veenduda, kas valitud materjal ja toon sobivad.
„See võib tunduda algul tüütu ajaraisk, aga võib lõpuks hoida kokku kõikide aega, raha ja närve,“ märgib Mändel.
Järelevalvaja ülesanne ongi märgata võimalikke probleeme enne, kui need ehitusplatsil kulukaks muutuvad. Vajaduse korral aitab ta leida ka sobivaid materjale ja asjatundjaid. Näiteks kui selgub, et vana tellissein vajab osalist parandamist ehk proteesimist, võib vaja minna just õige vanuse ja omadustega telliseid.
Töö hõlmab nii projektiga tutvumist, omaniku ja ehitajaga suhtlemist kui ka regulaarseid objektikülastusi. Järelevalvaja vaatab kohapeal üle tööde käigu, kontrollib olulisi lahendusi ja vajaduse korral arutab, mida tuleks teha teisiti.
Järelevalve asemel ennetamine
Mändeli jaoks ei tähenda hea muinsuskaitseline järelevalve pidevat vigade otsimist. Olulisem on probleemid varakult läbi mõelda ja neist omanikku ning ehitajat aegsasti teavitada.
„Minu töö nimi peaks olema pigem muinsuskaitseline ennetamine, mitte muinsuskaitseline järelevalve, sest kui keegi tahab jama kokku keerata, on selleks alati piisavalt võimalust, kui mind ehitusplatsil pole,“ sõnab Mändel.
Pädev ja tasakaalukas järelevalve aitab kujundada koostööd, kus hoone ajaloolisi väärtusi ei käsitleta omaniku soovide takistusena, vaid ühe osana heast lõpptulemusest.
Mändel tunneb heameelt, et üha rohkem inimesi ostab muinsuskaitselise kinnisvara teadlikult. See loob hea aluse koostööks, kus eesmärk pole lihtsalt vana maja korda teha, vaid säilitada selle iseloom ja väärtus ka tulevikuks.
Riik hüvitab osa muinsuskaitselise järelevalve kuludest
Muinsuskaitseametist saab taotleda muinsuskaitselise järelevalve kulude osalist hüvitamist.
Järelevalve kuludest hüvitatakse 50%, kuid mitte rohkem kui 1500 eurot. Hüvitise saamiseks peab järelevalve olema määratud muinsuskaitseseaduse alusel, selle peab olema teinud pädev isik ning Muinsuskaitseamet peab järelevalve aruande heaks kiitma.
